Perekond
Minust lähemalt ...
Mina olen Maarja ja juba lapsepõlvest saati armastan meeletult loomi!
Juba seitsmeaastasena hakkasin osalema koertenäitustel, kus sain oma armastust loomadele jagada. Väikesena tegelesin väga tihti enda tädi koertega ja sauti kõik küla koerad olid hoolega jalutatud :) Olin justkui koeraomanike nuhtlus, kes alati jalutusrihma käest tuli kiskuma, et ikka ise saaksin koeraga jalutama minna. Peale kooli oli minu lemmiktegevuseks just kodukoha elanike ustele koputamine, et nende koertega tegeleda ning mängida. Eriti just eakamad koeraomanikud olid sellise võimaluse eest meeletult tänulikud. Üle kõige mulle lihtsalt meeldis käpaliste seltsis jalutada ja üks neljajalgne kaaslane oli selleks alati ideaalne.
Aastatepikkune koerajalutamise hobi ja mitmete näituste külastamine andsid mulle hea kogemuse koerte mõistmiseks. Olen siiani suur koertenäituste fänn.
Peagi avastasin ennast juba juhendajarollis, just nendele kes olid enda lemmikute kasvatamisega veidikene hätta jäänud. Kõik algas sellest, kui mu sõbranna vajas abi näitusele minekuks ja niisiis tuligi siit minu esimene õpilane Jaspis. Sellest kõigest sai alguse huvitav seiklus, mis on aastatega läbi soovituste ja suure nõudluse tõttu kasvanud tänaseks kolme treeningrühma juhendamiseni. Lisaks sagedased eratreeningud välioludes ja koeraomanike kodudes, et anda parimat nõu ja abi koeraga suhtlemisel - ainult aega võiks jaguda palju rohkem :)Tänu kõikidele headele käpalistele ja nende omanikele olen ma väga õnnelik inimene, kellel on õnnestunud töö ja hobi ühte liita. Aitäh Teile!
Aastal 2010 juhatas elutee mind Tabasalus asuvasse lemmikloomade keskusesse, kus sain tuttavaks poepidaja Brittaga. See oli minu jaoks üks oluline samm koertele pühendumise suunal. Aastaid töötasin selles lemmikloomade kaupluses Minu Koer ja tänu seal veedetud sisukale ajale sain mitmekülgseid ning vajalikke teadmisi koerte teemal. Siiani tuleb kõik hea ja veel parem meie koertele sellest toredast poest.
Samal aastal kinkisid vanemad mulle kauaoodatud esimese koera, tõupuhta Hovawardi, kellest kirjutan täpsemalt allpool Mara nimel.
2015 aasta suvel, veidi ootamatult ning täitsa planeerimata liitus meie kahe ja neljakäpaliste perega kääbussnautser Roosi, kes oli algselt meie hoiukoer.
Samuti koostasin keskkooli uurimustöö teemal "Koeratoitude mõju koera tervisele". Selle tööga olen laiendanud oma teadmisi koerapidamise ja toitumise valdkonnas - olen suuresti kogu oma senise elu pühendanud nendele imelistele neljajalgsetele ja nende heaolule.
Ennekõike teadmistehimust läbisin ka EKL-i kasvatajakoolituse, kus sain palju olulist infot koerte kasvatuse teemal. Lisak on see koolitus vajalik juhuks kui tuleb aeg omal käel Hovawartide kennelit Eestis paremale tasemele arendada. Selle tarvis olen registreerinud juba kennelinime Mymystery.
Täiendan pidevalt oma teadmisi erinevatel loengutel osaledes, seminaridel ning koolitustel käies.
Mara ...
(29.03.2010 - 10.12.2021)
Meie Mara sündis 29. märts 2010 aastal, tõu poolest Hovawart. Nagu tema nimigi Polarfact Princess Caramara ütleb, siis on ta tõeline printsess ;) Mara on tegelikult minu päris esimene koer - ta on minu väga-väga pikalt oodatud sünnipäeva kingitus, kelle kinkisid vanemad mulle viieteistkümnendaks juubeliks.
Aastaid otsisin enda iseloomuga sobivat tõugu, kuna enamus tuntud koeratõugudest ei tundunud minu jaosk piisavalt erilised ja sobivad. Kui 2010 aastal me Mara lõpuks koju tõime oli Eestis ainult 26 Hovawarti :)
Minu jaoks on Mara täiesti ideaalne koer, kellel jagub iseloomu ja jäärapäisust. Ta on tohutult intelligentne ja sõbralik koer. Ta hoiab oma perekonda ja ei jää kunagi sammugi maha pikkadel jalutuskäikudel. Mara ongi eriline just oma empaatia, sõbralikkuse, mõistva loomu ja energilisuse poolest. Otse loomulikult on ta meeletult hea näitleja, sest ta teab täpselt millal peab ta eriti korralikult käituma näiteks koerte kokkutulekutel.
Tema eluteel oleme kokku puutunud paljude katsumustega, mille me õnneks koos ühise jõuga oleme ületanud. Mara tervisega on olnud väga palju probleeme. Tal on mitmeid kasvajaid, mis on õnneks tänu headele arstidele eemaldatud. Nüüd teeme tugevat tööd selles osas, et kasvatjate tekkimist ennetada, kasutades erinevaid loodusravi meetodeid. Kõige rängem löök tabas meie pere aga 2017 aasta märtsis, kui tal oli seljaaju sisene infarkt. Selle tagajärjel olid tema tagajalad tundetud ja närvid lihtsalt ei töötanud enam. Parema jala saime taas liikuma paari nädalaga, vasakuga läks aga üle aasta, et ta uuesti kõngima hakkaks. Nii me siis toetasime teda tugitraksidest ja tegime igapäevaselt mitmeid võimlemisharjutusi, et ta taas iseseivalt püsti saaks ja liikuma hakkaks. Umbes 1,5 aastat hiljem, ehk 2018 sügiseks on tema liikumine taastunud ja ta suudab iseseivalt kõndida. Kogu see teekond oli meile raske, kuid nüüdsest on meie pere ühe kogemuse võrra rikkam ning tänu sellele kogemusele oleme andnud ka olulise panuse ühe taksi taastusravisse, kelle Maarja samuti taas kõndima aitas.
Hovawart ehk Hoovivalvur
... on Saksamaalt pärit vana koeratõug.
Algselt aretasid ja kasutasid seda tõugu saksa parunid erinevatel vajalikel valvetöödel - karja valvurina, lossi valvurina, farmi valvurina. Originaalis pärineb Hovawart Saksamaal asuvast Musta Metsa piirkonnast ning esmakordselt on teda näha keskaegsetel maalidel.
Kurt König taastas selle koeratõu piltide ja kirjelduste järgi kasutades ristamisel Saksa Lambakoera, kellest pärineb Hovawarti seisuhoiak, Newfoundlanderit, kellest pärineb tihe ja pikk karvkate, Aafrika Jahikoera ja muid tõuge.
1922. aastal registreeritigi Saksamaal uus esimene pesakond ja esmakordselt tunnustas seda tõugu 1937 aastal Saksa Kenneli Klubi.
Rohkesti levinud on see tõug Soomes ja Saksamaal, Eestis on ta alles värske tõug. Isaskoerad võivad kasvada kuni 73 cm kõrguseks ja emaskoerad kuni 65 cm kõrguseks turjalt mõõdetuna.
Hovawardid on oma loomuse poolest kaitsjad ja perehoidjad, nad ei tööta inimese jaoks vaid inimesega ühises ja mõistvas koostööd.
-------
Mara järelhüüe...
Mu kallis Mara…
Alles nüüd suudan ma sellest kirjutada, kui Su lahkumisest on möödas juba 66 päeva… varem ma lihtsalt ei suutnud kirjutada ilma, et ekraan mu ees juba teise lause kirjutamisel uduseks muutuks…
Meie lugu sai alguse juba enne Sinu sündi. Ootasin Sind pikisilmi ja kujutasin sind täpselt sellisena ette nagu sa olid. Pruunid kulmud, pruunid käpaotsad, must läikiv kasukas, armsad kõrvad ja silmavaade, mis oli sügavam kui merepõhi. Iseloomult kujutasin ette, et oled sõbralik kuid siiski oma kiiksudega, ega siis liiga lihtne ka saa olla…
Noo, jaa… otseloomulikult sündis ainult üks emane hovawart sellisena… ja see olid just Sina!
Meie teekond koos oli täis vahvaid seiklusi, naljakaid hetki ja kindlasti kõiksugu katsumusi, mis nii mõnelgi korral sundisid mind ja kogu meie perekonda ennast ületama. Siinkohal ei hakka ma loetlema neid lõputuid terviseprobleeme, operatsioone, taasusravisid, uuesti kõndima õppimist, mis kahjuks lõppes ka invaliidsusega viimasel 4,5 eluaastal. Soovin siiski, et sinu elu ei jääks meenutama ainult rasked katsumused vaid just see, et kui palju Sa iga päev meid kõiki sundisid pingutama ja püüdlema aina paremaks inimeseks saamise poole.
Sinuga nende aastate jooksul koos elades taipasin pidevalt, et endalt küsimusi küsides olid sinul juba vastused teada. Lihtsalt ma ei osanud neid sinu silmadest lugeda, kuid sa juhtisid ja suunasid mind alati õiges suunas. Sa teadsid, et kõik on võimalik, lihtsalt õige nurga alt tuleb vaadata! Su kasukasse on libisenud nii palju õnne ja kurbusepisaraid, su silmad on näinud nii palju edusamme ja ka langusi. Olid olemas igal mu sammul ja toetasid mind alati!
Sa õpetasid, kuidas tuleb alati leida lahendus olenemata sellest kui keerulises situatsioonis me parasjagu oleme. Sa näitasid meie perele, kui tugevad me koos oleme ja meenutasid iga päev kui palju me tegelikult suudame. Sa õpetasid mind olema spontaanne ja lihtsalt elu nautima, näidates, et porises kraavis püherdamine ja lumehange hüpata on ka äge!
Sa õpetasid mind pingutama, et saavutada seda mida südamest soovin ja püüdlema oma eesmärkide poole. Tänu sinule leidsin ka tee koerte ja nende omanike treenimiseni. Sa olid alati mu kõrval ja koolitasid ka meie hoiukoerte karja. Kasvatasid noori koeri ja õpetasid neile karjas olemise reegleid. Sa osalesid näidiskoerana trennides ja aitasid lootuse kaotanud omanikel uuesti silma särama panna. Sa tegid absoluutselt kõike minuga koos ja olid alati mu vasakul küljel ning valmis midagi koos ette võtma. Kui sind parasjagu ei olnud, siis olid sa ilmselt naabrite juures kompostikasti või pätsasid sünnipäeva laualt kringlit…
Kui meie perega liitus kääbusšnautser Roosi, siis teda kasvatasid sa nagu oma kutsikat. Isegi kaduma läinud perelemmikud rotid aitasid sa õige kapi tagant ülesse leida…
Kui meie perre sündisid lapsed Marithe ja Mathias, siis valvasid sa nende und, truult lamasid alati vankri kõrval kuni nende ärkamiseni. Nii mõnigi potsatus diivani pealt lõppes laste jaoks õnnelikult, kui maandumisalaks oli hoopis sinu pehme musta värvi kasukas. Oeh, kuidas ma igatsen neid hetki, kui Marithe karjub: Emme, Matul on jälle Mara pähh suus (tõlge: Mara karvad), neid karvatuste hakkabki vaikselt väheks jääma…
Kõige tähtsam lubadus mida sa mulle andsid oli, et õpetad meie mõlemad lapsed kõndima, täpselt nii ka läks… täpselt 1 päev peale Mathiase kõndima hakkamist, otsustasid, et nüüd on sul aeg lahkuda. Sinu lahkumine siit ilmast andis meile kõigile aega harjuda sellega, et peagi sind enam ole. Su pea minu süles ja viimased hingetõmbed… sel hetkel tundsin ma tohutut kurbust ja ka hirmu, et mida ma küll ilma sinuta nüüd peale hakkan… olin harjunud, et oled ju alati mu kõrval…
Täna, 66 päeva hiljem, igatsen ma sind tohutult ja mõtted tiirlevad pidevalt su ümber. Jutustan lastele lugusi meie seiklustest ja luban sulle, et nad jäävad sind alati mäletama. Südames on suur igatsus kuid ka tohutu tänutunne, mida ei ole võimalik lihtsalt sõnadesse panna, sest sa olid mu kõrval pea 12 aastat, mil noorest tüdrukust sai kahe imelise lapse ema.
Aitäh Sulle kõige eest! Sa õpetasid meid kõiki lihtsalt nii palju!
Andsime kogu perega endast parima, et saaksid meie keskel elada hea, rahuliku ja armastust täis elu ka vanaduspõlves. Loodan südamest, et olime sinu jaoks piisavalt head inimesed, sest sina olid kindlasti parim ja kõige truum Sõber kogu maailmas!
Puhka rahus, mu kallis Mara …
Jääd alati mu parimaks sõbraks ja kindlasti kohtume me taas
Princess Caramara
30.03.2010 - 10.12.2021
Roosi ...
Meie Roosi sündis 22. oktoober 2014 ja on tõu poolest kääbussnautser. Tema täisnimi on Morgensilber Kiss From A Rose. Roosi iseloom ja käitumine on väga mitmekülgsed. Ta on mänguhimuline, aktiivne, rõõmsameelne ja vajadusel tõeline väike kaisukaru. Ka koduhoovis tunneb ta ennast kindlalt ja tal on meeletult hästi arenenud valve instinkt. Võõrastes kohtades on ta ettevaatlik ja veidikene tagasihoidlik. Uutesse inimestesse suhtub ta umbusklikult.Kuidas Roosi meie juurde jõudis?Roosi toodi meie juurde hoidu esimest korda viiekuuse karvapallina ja esimesele korrale järgnesid ka teised külastused. Meie vahel tekkis koheselt hea side. Ta tunnetas alati, kui oli vaja oma koju tagasi minna, kui oli õige aeg hüvasti jätta. Kuid ühel päeval mainis tema endine omanik, et otsib Roosule uut kodu. Mitu kuud kaalusime peresiseselt, et kas ja kuidas me näeme Roosil enda elus kohta. Kuna me mõlemad olime temasse juba ära kiindunud ja Maraga klappis ta ideaalselt, siis otsustasime ta enda kaitsva tiiva alla võtta. Meie juurde kolis ta püsivalt 1. juuli 2015. Ta kohanes kiiresti ja mida aeg edasi, seda elurõõmsamaks ta muutus.Roosist on saanud meie väike kaisukaru, kes hommikuti hoolitseb iga varba eest, mis teki alt välja paistab.
Kõik saab puhtaks enne, kui me ise pesema jõuame. Armastab ta meeletult pallimänge, kuid raskem osa tema jaoks on õige palli valimine, kuna neid on tal tõesti palju :D
Marika ...
On minu tubli ema, kes on mulle ennekõike abiks hoiukoerte eest hoolitsemisel. Ta on väga hoolas ja tähelepanelik, tema vahetuse ajal on kõikide käpaliste päevatoimetused õigeaegselt tehtud.Tänu emale saan rohkem aega panustada iga hoiulapse jaoks eraldi, jõuan ära kuulata nende mured ja rõõmud. Lisaks on ta sageli abiks tüütuvõitu arvutitöö tegemisel ja raamatupidamise korrastamisel. Ajanappuses saan alati tema abile loota.
Marius ...
On minu elukaaslane, kes on mulle abiks ennekõike raskemate tööde tegemisel. Kui vajab tassimist suurem toidukottide laar või parandamist aedik, siis pole abijõudu vaja kaugelt otsida. Tema lapsepõlve mängumaadel asub ka meie koertehoid ja treeningplats, meil on hektarite kaupa karjamaad ja metsaradu käpalistele avastamiseks. Mariuse üheks suureks hobiks on koerte pildistamine ja meie parimad Käpafotod pärinevad just tema kaamerasilmast.
...